ma pole juba nädal aega siia kirjutanud, uus rekord vist. ei mäleta, et oleks varem nii pikka pausi sees olnud. või noh, tegelt reiside ajal vist ikka on olnud. aga nagu juba öeldud, siis Tallinnas mul püsiühendust pole ja netti saan rottida vaid teiste juures, peamiselt Heleni, korra ka Kertu juures. kusjuures tänu sellele viimasele olen ma nüüd uue Fishbone'i käekella omanik. nii et tänud Kertule! teda võin ma veel tänada ühe ilusa lause eest, mis ta mulle seal olles ütles, kuid mida ma siin blogis kahjuks korrata ei saa.
eelmisest nädalast veel nii palju, et reedel käisin oma Famiilia sõbra lõpetamisel Estonias. istusin rõdul ja sealt kõrgelt tundsin ta kohe ta "soengu" järgi ära :) laupäeval pidin minema Pärnusse isale külla, kuid tundsin end nii väsinud ja haigena, et pidasin targemaks ikkagi Tallinna jääda. sain korralikult välja magada ja puhata. õhtul läksin Heleni juurde ja sain siis telefoni teel isaga rääkida. ta arvas, et ma olen ta peale pahane ja selle pärast ei käinud teistega koos külas, kuid seekord ei olnud põhjus selles. jäin Heleni juurde ööseks, et pühabal kirikusse minna ja olen väga rahul, et käisin. pärastlõunal läksin linna Itaalia mängu vaatama. uurisime olukorda nii Nimetas, Molly's ja lõpuks peatusime Hellas Hundis. uskumatult mannetu mäng ja vedas, et viik tuli! eriti kuna täna selgus, kui kurjasti nende punktide vähesus kätte maksis! ja pärast seda mängu tegin ma ühe oma väikse plaani teoks, millele ma juba Tallinna kolimisest saadik olen mõelnud. ehk jala Mustamäele minna :) Heleni korter asub suhteliselt selle linnaosa lõpus ja kes teab, kui kaugel see kesklinnast on, aimab mu plaani suurust. alustasin siis vanalinnast ja Tõnismäele jõudes tegin natuke sohki, ehk astusin trollile. põhjus: kuna ees ootasid suured ja keerulised ristmikud. Kristiine keskuse kõrval astusin trollilt maha, vaatasin kella ja hakkasin jalutama. läksin trolli nr 2 marsruuti mööda ehk sõpruse pst ja vilde tee kaudu. tegin ka väikse poepeatuse ja tunni aja pärast olingi juba korteris :) väsinuna, aga väga rahul!
esmaspäeval võtsin ette tee Tartusse. hääletasin mingi 50 min ja sain siis toreda juhi peale. sain otse sinna, kuhu vaja ehk Maaülikooli juurde. tahtsin sõbrantsi lõpetamisele minna, kuid kahjuks seal ma teda ei näinud. küll aga oma paralleelklassivenda, kes ka lõpetas. Tartus sadas vihma ja ma kiirustasin Treffneri kooli lõpetamisele Vanemuise juurde. seal kohtusin juba tuttavate CISVikatega ja sain seal oma õnnitlused ja kallistused edasi anda. vihma sadas ikka veel ja siis ma läksin tolle Maaülikooli lõpetanu juurde külla, kus sain oma õnnesoovid ikkagi isiklikult üle anda. läks veel nii toredasti, et olin viimane lahkuja ning mul oli au Mai toredat perekonda abistada kolimisel ehk asjade autosse tassimisel. vihma sada järjest tugevamini siis juba. lõpuks sain läbi lompide minna ühikasse, kus mind ootas ees öömaja. mu teksad ja tennised olid ikka suht märjad juba sinna jõudes! kõigepealt aga vaatasime perenaise ja väga väsinud kassiga Hispaania mängu netist.
teisipäeval oli huvitav päev. algas see vihmasaju ja mu jahiga uutele jalanõudele. üksi ma sobivaid ei leidnud. siis juba liikusin õega Härma kooli, kus meie vend keskkooli lõpetas. ta sai suht alguses oma tunnistuse ja diplomi kätte ning me Heleniga läksime vahepeal Tiiki Carmenile külla, et üks ümbrik kokku meisterdada. aktus venis nii pikaks, et Helen jäi rongist maha, kuid meil oli vennaga nii tore, et sellest polnud suurt hullu midagi. otsustasime siis hilisema rongiga minna ja vahepeal linna minna, sööma ja mulle jalanõusid edasi otsima. Terranovast ma need lõpuks leidsin ja rongis sain juba puhtad ja kuivad sokid ning papud jalga panna. rongis tegime veel kahekesi lollakaid pilte fotokaga :) Tallinna jõudes läksin Helenile külla, põit tühjendama, kooki sööma ja jalkat vaatama.
kolmapäeval tulin rongiga Viljandisse, noorpaar oli samal ajal linnas ja tulid mulle rongi vastu. mul oli palavast ilmast tingitud vedelikupuudusest peavalu ja ma tahtsin kiiresti koju minna. lisaks oli veel kella viiest jalka algamas. aga nemad viisid mind hoopis mõneks ajaks Järveotsale, kus mingi jaaniüritus toimus. mul polnud erilist tuju seal olla. küll aga tuli seal minu juurde üks noormees ja ma ei tundnud teda absoluutselt ära, kuid kui ta oma nime ütles, hakkas mul koitma. tegu oli ühe Lihula tüübiga, kes kunagi mind ja Helenit häälega peale võttis ja see oli tore sõit. ma polnud teda aga väljaspool autorooli kohanud ega aimanud, kui pikk ta tegelikult on ja nägu oli ka mu mälestustes hoopis teine, aga rõõm oli teda seal kohata ja et tema mu ära tundis ja tuli juttu ajama. õnneks viis varsti noorpaar mind koju, tegime süüa ja hakkasime inglismannide mängu vaatama. tüübid tulid rongi alt välja ja said ikkagi edasi. järgmiseks vastaseks pühapäeval Saksamaa, kes samuti alagrupi viimase mänguga edasipääsu kindlustas. kahjuks ei saa sama öelda minu lemmikute kohta, kes oleks vajanud vaid ühte väravat veel, mis oleks nad grupist edasi viinud. kahjuks ärkasid nad liiga hilja ja nii on MM nende jaoks lõppenud. ja õhtul hiljem sai Taani Jaapanilt suht haledalt lüüa. Jaapan on muidu tubli, karistuslööke oskavad vähemalt hästi lüüa :) Paraguay tüübid panevad loodetavasti selle teadmise kõrva taha omale!
Jaanilaupäev möödus mul rahulikult. kahe jalka mängu vahel korjasin kodus maasikaid ja käisin saunas. pärast mänge tegime noorpaariga väljas lõket. poole kahe paiku läksid nad magama, mina plaanisin kindlalt päikesetõusuni vastu pidada. vahepeal panin veel puid lõkkesse ja pidasin "jänestega" (a'ka Sõrmuste Vennaskond) sms-vestlust ja mõtlesin niisama elu üle järele. kella neljast alates ootasin tee peal seda tõusu ja lõpuks ta tuli. väga ilus oli! poole viiest sain tuttu minna.
täna tulid õde ja ta bf maale, koristasime maja põhjalikult, vaatasime jalkat ja tegime sauna. minu õhtu oli juba varaselt rikutud, kui Itaalia kaotas. onu B-ga ei meeldi mulle jalkat koos vaadata, aga mis teha.
veel tasub paar asja ära märkida. esmaspäeval tartus olles lugesin netist, et just selles bussipeatuses, mida mina Mustakal kasutan, on üks inimene ära tapetud. päris hull, või mis! maale koju tulles sain teada, et mu vanatädi mees on surnud.
veel juhtus esmaspäeva õhtul üks kummaline asi. nüüd läheb jutt veidi segaseks, kuid muud moodi ma seda siin edasi anda ei saa. üks asi, mida ma ootan ühest kohast, tuli hoopistükkis teisest kohast. see tundus esialgu asju keerulisemaks tegevat, kuid nüüd võin öelda, et tegi hoopis selgemaks. vähemalt minu jaoks. selgemaks, aga tegelikult keerulisemaks ka, minu mõttemaailma jaoks. eks ma siis ootan edasi.
nüüd on plaan veel üks päev kodus olla ja laupäeva hommikul kuidagi Tallinna saada, seal üks tähtis üritus toimumas. ja pühabal juba põnevusmäng :) nüüd ongi mul olla vist kõige rohkem Saksamaa ja Hollandi poolt, USA ka natuke. või noh, oleneb konkreetsest mängust. nt Brasiilia-Tšiili mängu kohta ma ei nuta, kui seda ei näe, kui peaks nii minema. Itaalia väljalangemisega vähenes mu huvi järgmiste mängude vastu tuntavalt. pole enam kedagi, kelle poolt kirega olla.