JäPe oli vägev! Võin ausalt öelda, et mul on ülimalt hea meel, et osalesin, kuigi see pole üldsegi sobiv linnas pidamiseks, kuid kuna aeg ja koht ja muud asjaolud mulle sobisid, siis andsin oma nõusoleku seal väikegrupijuhina abistada. Minu ja Eleri grupis oli nii tuttavaid inimesid (kiusatuse-poiss, üks inimene foorumteatri koolituselt kuu aega tagasi, Kuressaare noortejuht, Õnne Põdra õde) kui ka võõraid, nii nagu ikka. Ja kokkuvõttes oli väga tore meil grupiga, saime Piibli ja elu üle arutleda, just nii nagu jutujärg läks ja mängida saime ka. Reedel oli meil teenimispunkt ka linnas, jagasime inimestele ta-su-ta vett (mitmed ei uskunud, et tasuta saab) ja kutsusime inimesi laulupeole. Kalev sai mitu korda korvi inimestelt, aga muidu oli ta tubli! Ja Egil aitas pudelitele kleepse peale panna.
Ausõna, mulle tuletati selle JäPega meelde, kui väga ma seda üritust igatsesin ja kui ülihea üritus see on! Ja seda meeldetuletust tegid just inimesed, keda tavaliselt just sellistel noorteüritustel kohtan. Eriline rõõm oli mul sel aastal Pilistvere noortest, eriti Rasmusest! Uskumatu, milline hea ja tubli noormees tast saanud on! Carlist ka :) mäletan neid veel kui nad 10-11 olid, kui esimest korda neid Põltsu talvelaagris nägime ja iga aastaga on nad ikka järjest rohkem rõõmu pakkunud! Seekord oli neil oma kooriga just sel ajal esinemine, kui Raekoja platsil Trepikoda esines ja kuna ma viimaseid olen juba mitmel kontserdil kuulnud, jäin oma noori sõpru kuulama-vaatama. Carl tegi veel nii stiilse sisenemise, et ta tuli rattaga kodust ning jõudis teise laulu keskel kohale ning astus oma ratturikostüümis lavale, Rasmuse kõrvale. Dirigent ütles talle pärast, et ta oleks võinud ikka kahe laulu vahepeal tulla, aga just nii oligi kõige stiilsem, nii Carlilik. Rasmus laulis solisti ka natuke ning kaks tüdrukut olid nagu inglid oma lauluhäälega. Vapustav! Meenutas oma nooruaega Evi noortekooris ja Jaanika gospelkooris! Aga laulda sain ka mina sel JäPel, nii ülistuslause programmi ajal kui Taize palvustel hilisõhtutel. Nii et igati korda läinud JäPe! Siiski kaldun arvama, et järgmisel aastal (11.-14.august Pilistveres) ma taas ei lähe, kuid eks näis, mis tegelikult saab.
Kuna väikegrupid kogunesid hommikul kell 9, siis pidin enne kaheksat ärkama hommikuti ja kuna Taize palvused olid keskööl, siis magama sain ma tavaliselt kella 1 paiku. Siinjuures tänusõnad Crefyle, kes mind igal õhtul autoga ühikasse viis. Temast oli ka mul suur rõõm :) ja temal minust ka vist, kuna ta ütles Mallile, et ta sai üle pika aja oma konna-laksu kätte. Why not, eksju! Ja tollest lühikesest uneajast tingitud väsimusest tegin ma seal ikka suht lollusi inimestele. Heas mõttes! Loodan, et ma kedagi ei pahandanud oma lollide naljadega.
Laupäeval tegin ma väikese ringsõidu Viljandisse Tuleviku mängule, mille me 1-2 Sillamäele kaotasime, kuid meie kauni viigivärava lõi Luigend, millest oli mul väga hea meel. Ta on nüüd tiitlepretendent selle hooaja noorimale väravalööjale, ta vaid 17a ja 6 kuud umbes. Aga kahju, et ta peret vaatamas ei olnud sel korral! Lõpuks siiski kaotasime, kuigi mängu lõpus oli meil veel võimalusi viigistada. Kuresood oli hea näha ja ta ise tunnistas pärast mängu, et tal on vale särk seljas! Nii armas! Ja siis ma nägin, et ta vanemad on seal ja küsisin, kas nad sõidavad Tartu poole. Nende siht oli Elva, kuid sain nendega Sangla risti, kust ma siis edasi hääletasin ja sain edukalt autole ning jõudsin Tartusse just selleks ajaks usa-inglismaa mängule, kui USA oma viigivärava sai. Ülihea!
Pühapäeval, kui JäPe läbi oli, läksin ma ühikasse ja magasin veidi ning hakkasin siis asju juba pakkima. Sain Eglega kokku lepitud, et viin oma kapi tema tuppa hoiule sügiseni. Kuna ma olin ikkagi unevõlas JäPest, läksin kesköö paiku magama, kuna hommikul pidin edasi pakkima, toa ära koristama ja veel linnas pangas ära käima ja mul polnud aimugi, millal Mari-Ann omadega valmis saab, et mind ja mu asju peale võtta. Ja nii ma siis pakkisin ja pesin ja koristasin. Sain Marili kirja ka kätte, kui käisin majajuhatajaga rääkimas. Kui mina olin omadega valmis ja niisama ühikas passisin, tulid kolm M-i Läänemaalt mulle külla, üks neist mu endine toanaaber Maarja. Lisaks veel Mall oma vennaga. Veetsime seal mu toas siis veidi aega, tassisime vihtasid Malli tuppa ja ootasime väljas Mari-Anni. Enne kella nelja hakkasime liikuma. Väike peatus Põltsus, kus kaks inimest maha panime ja Titta kolis meie autosse. Oli väga tore sõit, lahendasime mõistatusi ja rääkisime anekdoote, et juht magama ei jääks. Tallinnas laadisime Pille-Riini tühjaks kambakesi ja saime Heleniga ilusti Mustamäele. Tegime väikse tassi teed ja jõudsin juba osa asju lahti pakkida, kui linna läksime Itaalia-Paraguay mängule Nimetasse. Mäng oli 1-1, kuid kuna mõlemad riigid on tõenõolised pretendendid grupist edaspääsule, siis oli selline tulemus vist kõige parem. Oleneb muidu teistest selle grupi mängudest. Olen kindel, et Itaalia saab edasi. Ahjaa, väike lubadus ka minu poolt: kui peaks juhtuma selline häbiväärne lugu, et finaalis mängivad Inglismaa ja Brasiilia, siis mina seda mängu ei vaata! Kuigi selline vastasseis võib aset leida juba enne finaali, kuid siis ma vb seda vaatan, pole veel otsustanud.
Nimetas oli tore vana hea gäng koos ja oli mõnus mängu vaadata. Kuigi Helen kutsus mind ööseks enda juurde, tulin ma ikkagi Mustakale, kuna plaanisin kaua magada, kuid nemad lähevad ju hommikul kooli ja tööle. Lisaks, mis mõtet on mul siis Mustakal elada, kui ma mujal ööbin. Selleks ma ju tulin, et veidi omaette elada, nagu päris elu. Ja seni mulle meeldib see.
Täna väike reis Paidesse Tuleviku mängule ja selle mängu me lihtsalt peame võitma! Saan sinna Koksi sugulase Lauriga. Häälega on selles mõttes jama Paidesse minna, kuna see Mäo ümbersõit on juba avatud ja sealt ehitustandrilt on suht nadi jalutada Paide poole. Neljapäeval lähen Kertu perele külla, reedel üks koolilõpetamine siin Tallinnas ja laupäeval vist Pärnusse isa vaatama. Esmaspäev-teisipäev mööduvad mul Tartus, koolilõpetamistel. Ja siis ongi juba jaanipäev ju!
No comments:
Post a Comment