See norrakate leerilaager, kus me Taanis käisime kuuekesi (mina, Jaanus, Jaanika, Teet, Karmela ja Raido), oli üks väga eriline laager. Esiteks juba see, et selline seltskond meid sattus sinna minema ja lisaks veel see, et see on suure tõenäosusega viimane leerilaager Taanis, mida Ivar korraldab. Ta ei jõua enam. Edaspidi vist tehakse KRIK'iga koostööd. Ka laste grupp oli väga eriline. Ma ei maini siin ühtegi lapse täisnime (v.a Henning), vaid initsiaalidega. Kes taibukam on, võib need ise kuidagi näoga kokku viia, kui on laagri pilte näinud. Aga miks ma Henningule erandi teen nime pärast? Sest ma ei saa muudmoodi :D temaga oli mul laagris eriline sõprus ja side, mille üle mul on väga hea meel. Praegu peame FB-s kirjavahetust ka. Ta ei oska eriti hästi inglise keelt, seega ei olnud meie suhtlus Taanis eriti rääkimisel põhinev. Sain osadelt liidritelt ta kohta taustainfot, mida ta ka ise mulle hiljem usaldas ja nüüd kirjade teel veelgi rohkem räägib. Tal pole üldsegi kerge elu olnud (ma ei hakka nendesse sündmustesse laskuma siin blogis) ja mul on hea meel, et ma suutsin ta usalduse ja sõpruse võita. Ma ei oska öelda, millal see klikk juhtus, võin vaid aimata ja meenub üks juhtum küll, mis võis selle pöörde tuua. Ka teised eestlased olid talle kokkuvõttes kallid, kuna kui me laupäeva varahommikul kella 4 paiku Gvarvi jõudsime, siis enamus leerilapsi tõmbasid suht kohe jeed. Kui õnnestus kellegagi hüvasti jätta selles virr-varris, oli hea (mul hea meel, et S-i ja T-d sain kallistada näiteks), kuid Henning tuli ise meile kõigile käppa andma.
Terve see leerilaste grupp oli väga tore. Mitmekülgne ja kirju, aga imeline. Mul tekkis paratamatult võrdlus 4 aasta taguse samasuguse leerilaagriga. Vahe on tohutu! Tookord oli meie ja leerilaste vahel distants. Mäletan, et ka nemad said mulle omal moel kalliks, kuid see kõik oli ikkagi distantsilt. Seekord oli lausa kolm-neli leerilast, kellele mina isiklikult suht lähedale jõudsin. Näiteks M-ga pidasin juba teisel õhtul maha usaldusliku vestluse, mis oli talle suureks abiks, ma loodan. Siis S-i ma lohutasin, kui ta üksi väljas nuttis ühe õhtusöögi ajal. Ta ei tahtnud mulle rääkida, mis juhtus, kuid olin vaid seal ta kõrval, tõin salvrätte pisarate kuivatamiseks. Kui ta soovis üksi jääda, lahkusin. Kuid hiljem viisin talle sooja jope ümber ja kuulsin, kuidas ta ühele teisele liidrile norra keeles oma murest rääkis ja sain 50-60 aru ka. Ja siis oli seal üks teine leerilaps E, kes üldse inglise keelt ei osanud ja temale piisas vaid meie naeratusest või käest õla peal või paist. Või Jaanusega maadlusest :D Ja üks leerilaps S oli täiega heatahtlik ja sõbralik ja soe inimene, temaga sai palju nalja. Ja oli grupp tüdrukuid, kes ka laagri lõpuks avanesid. Üldse kasvas terve leerigrupp selle aja jooksul palju ühtsemaks. Nad võtsid üksteist paremini omaks, kuigi eks seal mingid sotsiaalsed piirid ikka säilisid. Aga areng oli silmnähtav!
Ka liidritegrupp oli suht eriline ja erinäoline. Olid kuus hullu eestlast, hull kirikuõpetaja (üks ta poegadest oli leerilaps, teine liidrina abis), siis üks hullult hea laulja, aga hull mees (kelle kaks last olid liidritena abis), peakorraldaja Ivar, ameeriklannast kirikumuusik, veel üks neiu Caroline, üks väga armas abielupaar Johannes ja Jorid, bussijuht Roald ja siis kaks naist veel. Nende kahega viimasega ma ei suhelnud üldse. Nad vist ei osanud eriti inglise keelt ka. Üks neist oli ühe poisi S-i ema. Oli kuri naine, üldse mitte tüüpiline sõbralik norrakas. Berit ja Ole Arnfinn olid suht selle laagri klounid (kui meie 6 välja arvata, aga meie olime väliskülalised ju) ning nende lapsed arutasid omavahel kord, et no mis nad teevad selliste vanematega! Ei, väga lahe oli!!!
Laagri tegevustest rääkides. Meil oli päevas kaks workshopi. Üks loominguline tegevus (kolm gruppi) ja siis päris mitu jumalateenistuse ettevalmistamise gruppi. Mina olin Meie Isa palve dramatiseeringu grupis. Henning oli ka ja ma mõtlen nüüd tagantjärgi, et see oli talle parim grupp. Need kolm loovtöötuba olid toidu valmistamine, klaasist küünlajalgade maalimine ja õhupallidest palvehelmete valmistamine. Terve nende leeriaja teema ongi palvehelmed ja igaüks sai endale need käe ümber ning õhtustel palvustel räägiti erinevate värvi pärlite tähendustest.
Kahel korral käisime Aalborgis. Alustuseks loomaaias ja paar päeva hiljem shoppamas ja oma teenistust pidamas. Shoppamise ajal olin mina raamatukogus netis. Ootasin ühte summat oma arvele, kuid see polnud veel tulnud, seega polnud mul millegi eest shopata. Hiljem see summa ikka tuli ja ma sain omale 2011 a märkmiku osta ning norra soksi ka natuke. Lahkumispäeval käisime Lökkeni Action-House'is, kus ma tõenäoliselt oma telefoni ära kaotasin.
Veel käisime rannas. Kui 4 a tagasi oli meil liivakujude võistlus, siis seekord anti lastele lihtsalt mõned labidad ja rannas mängimise ämbrid-kühvlid kätte ja nii nad ise möllasid. Osad poisid hüppasid luidete pealt alla saltodega. Osad otsisid erinevaid rannakarpe. Osad kaevasid auke või teineteist liiva sisse. Ja siis traditsiooniline kala küpsetamine rannal :D mina nautisin noorpaari J ja R fotoka võlusid, kuni aku tühjaks sai.
Ilmad olid meil ilusad, paistis päike ja veidi tuult ka (Taani ju! Tuulegeneraatorite maa). Sadama hakkas alles lahkumispäeval. Norra jõudes oli seal juba miinuskraadid varahommikul ja korralik härmatis maas. Sinna, kus päike päeval ei paistnud, ei sulanudki see ära.
Norras elasime mõned päevad ühe vanapaari juures, kus Jaanika on juba aastaid käinud peatumas, kui ta sealkandis elanud on. Ja selles majas saab hullumoodi süüa! Olin varem vaid jutte kuulnud, nüüd sain omal nahal seda kogeda. On üks veider ja omamoodi naine see Guri küll! Kui olime Taanist tagasi, olid nad kahekesi Oslos ja tulid õhtul. Me just nautisime omaette olemist ja tegutsemist, kuid kui ta hakkas koju jõudma umbes 40 min pärast, helistas ta ja ütles: “ärge kartke, ma jõuan varsti ja toidan teid!” Teedul õnnestus tol õhtul ühest roast eemale nihverdada, kuigi see polnud üldse kerge.
Reisi viimane päev oli eriti raske. Unerütm oli täiega sassi aetud. Nagu juba ütlesin, jõudsime laupäeva varahommikul Taanist tagasi. Meie aitasime veel treileri lahti pakkida kella 4-5 paiku ja siis saime tuttu. Uni ei tulnud kohe. Pidasime Teeduga veel ühe pikema vestluse maha, rääkisime laagrist. Laupäeva päeval ärkasin kella 14 paiku. Õhtul tuli hull unekas peale, kuid hiljem und ei tulnud tükk aega. See oli halb, kuna kella 6 paiku pidime taas ärkama, et kodumaale tulla. Kell 8 läks buss Oslosse, saime seal Ivari tütrega kokku, väike kohvitamine ja siis juba lennukasse, kus ka meil üks probleem tekkis. Õnneks lahenes kõik hästi. Kuid sellest suurest unisusest olid hõõrumised ka kerged tulema. Eriti minu ja Jaanika vahel. Kuid oleme ikka sõbrad edasi! Bussis vaatasime Jaanuse laagripilte ja sellest oli mul terve päeva carsickness (eesti keeles eraldi sõna vist pole selle nähtuse jaoks?), samuti siis kui Gardemoenisse sõitsime ja lennukiga ka. Tartusse tulin orksist leitud küüdiga. Bussi jaoks mul poleks raha olnud. Ja sain ilusti ühikasse ka oma pagasiga.
Ma ei mäletanud täpselt, mismoodi Taani välja näeb. Kuid kui seal ringi sõitsime, siis mõtlesin, et seal küll elada ei tahaks. Enamuses on seal ikka kivimajad. Ja kivimajad on reeglina külmad. Ma tahaks ikka puumajas elada! Selles mõttes on Norra hea, et seal saab puumajades elada külas olles. Isegi igapäevaste asjade erinevust märkad reisdes. Näiteks Taanis olid meie laagripaigas isegi pistikutel oma lülitid! Kuid kuna see pole enam eriti moodne ehitis, siis vb kodudes neid pole. Või kasvõi dušisegistid on hoopis teistmoodi kui ma harjunud olen.
Pidasime seal ühe hullu Eesti õhtu ka maha! Tegime seal neile suht tsirkust, näiteks “kui lava peal ei oleks mind” ja kaameradraamat. Riietevahetusmäng toimus paar päeva varem ja kilemängu ajal jooksid peaaegu kõik ära! Kuid lastele meeldis :) võib-olla polnud kõik asjad neile arusaadavad või huvitavad või naljakad, kuid meile endile meeldis väga seda teha! Näitasime neile veel Ida-Virumaa venelasi, setusid, ja Saaremaa viikingeid. Päev varem tegime kaameradraama proovi. Paljud meist polnud seda aastaid teinud, Raido tegi üldse esimest korda (ta oli kaameramees) ja see proov oli lihtsalt nii naljakas, et meil kõigil kõhud valutasid naermisest! Päris õhtu ajal pani Teet korra matsu ka (balletti ajal). Vesterni varianti tegime vist proovis kõik esimest korda, kuid päris õhtul ununes karate-variant ära. Komöödiat ei teinud, muidu oleks liiga pikaks läinud.
Ahjaa, sõna “pikk”. Üritasime selle kasutamist laagris vältida, kuid eks ta ikka kogemata lipsas üle huulte, ja siis oli meil kuuel naljakas. Norrakad õnneks eriti ei kuulnud. Meie omavaheline laagri nali on aga väljend “käi perse!”. See on vist mingist videost ja Karmela vist alustas sellega. Nii et laagri teisel poolel saatsime üksteist pidevalt erinevatel põhjustel perse. Üks leerilaps S palus mult kahel korral, et ma talle eestikeelseid roppusi õpetaksin. Keeldusin. Kuid tagantjärgi mõeldes, kui nad oleks vaid aru saanud, mida me ütleme üksteisele, oleks kohe üks “tore” väljend neil selge.
Muidugi tuli teemaks see, miks mul ikka need ripsmed värvilised on. G isegi ütles, et ta pole ühtki normaalset inimest näinud selliste ripsmetega.
Oli ülimalt meeldejääv reis ja laager. Oli tore näha vanu sõpru Vebjörni oma poja Samueliga, Ragnhild Eliset, kaksikuid Ingvildi ja Marthet, Ingerit (töötasime talvel koos Lias). Bö-s ostukeskuses käies nägime juhuslikult Tovet, kes on alati Viljandis käies meie jurues peatunud ja ühes poes oli üks mu nelja-aasta tagune leerilaps müüjana tööl. See oli mu 12. reis Norra. Juba veebruaris tuleb sealt grupp Viljandisse. Ivar ütles, et võtab kolm leerilast ka kaasa, kuid kelle täpsemalt, selgub enne jõule. Ja siis tuleb ilmselt taas mu maakodus saunakas nendega! Üritan ikka minna kooli kõrvalt siis maale :D ja kui maikuus on neil noortel leeritamine, siis on Ivar mõne meie seast, kes liider oli, ka leeritamisele kutsunud. Ma olen korra juba käinud, 2007. kevadel. Kui ka sel korral keegi kutsutakse, siis loodan, ehk olen mina üks. Kutsutakse kahel erineval nädalavahetusel, kuna leerilapsed on kahest eri kirikust.
sain täna jälle Henningult kirja, kus ta kirjutab veelgi rohkem oma minevikust. poiss on oma 14 (1.jaanuaril saab 15) eluaasta kohta liiga palju pidanud kannatama! aga ta ootab mult tavalist kirja ka :) kirjutan selle täna valmis ja saadan homme ära. lisan kaasa ka pildi meist kahest, mille bussis tagasiteel tegime!