mul on küll selline tunne sel aastal tekkinud, et kõik teed viivad Rooma. muidugi on see vaid metafoor selle kohta, mida ma tegelikult öelda tahan. aga nagu ma mõnikord ikka kirjutan, siis läbi lillede või ümbernurga juttu. tulin selle Roomaga võrdluse peale reede varahommikul kella 4 paiku. veider kellaaeg selliste asjade peale mõtlemiseks, ma tean, aga nii ta läks.
igatahes, Itaalias olen ma käinud, aga Rooma pole veel jõudnud, küll aga väiksematesse linnadesse. ka see lause sobib mu metafooriga hästi kokku. Rooma kui too võrdpilt on mind jälitanud ja kummitanud juba päris hea mitu aastat, suht-koht alates Tartusse kolimisest saadik, erinevade intervallide ja intensiivsusega. ja kuidas ma pole ka üritanud (varem ei olnud isegi vaja üritada, ta ise vajus mingiks ajaks unustusse) sellest "üle saada", ujub see ikka ja taas pinnale. tundub, et ma siiski pean kunagi sinna Rooma jõudma! aga millal? nood eelmainitud pinnale ujumised panevadki mind mõtlema selle peale, et kuigi ma tahaks võib-olla Milaanosse minna, siis viivad siiski kõik teed lõpuks Rooma. ikkagi pealinn ja Igavene Linn.
nüüd tagasi vaadates tõi too Eesti-Itaalia mäng mulle selle toreda riigi jälle lähemale ja tuletas end taas meelde. kuid neid muid "Roomaga" seotud meeldetuletajaid on mu ümber pea iga päev ja igal pool. isegi Carmeni toas on kaks tükki. naeratasin ja imestasin omaette, kui neid märkasin :) siiski olen ma vahepeal peaaegu leppinud sellega, et "Rooma" linna mul erilist asja pole, kuid siis leian end taas sinna viiva tee pealt. nii võib ju hulluks minna!
selgitan siis veidi ka asjaolusid, mis viisid mind selle metafoorini kell 4 hommikul. läksime neljapäeval mingi kesköö paiku voodisse. rääkisime seal pimedas natukene juttu, elust ja inimestest. oli vist poole kahe paiku, kui tundus targem olevat magama jääda. üritasime siis mõlemad. mind segas aga köha, nii iga paari minuti järel. paar korda olin juba peaaegu uinumas, kui köhahoog vahele segas. seega otsustasin poole kolme paiku minna kööki ja teha tassikese teed. võtsin ka raamatu kaasa ja lugesin mõnuga tund ja 10min, nii et kolmveerand neli olin tagasi voodis. seal ma siis mõtlesin loetu üle järele (ilukirjandus, aga hea lugemine on!) ning tulingi tolle "kõik teed viivad Rooma" mõtte peale.
too unetu öö lõi segi mu plaani Annekaga linnas kokku saada, kuna magasin poole 12-ni ja tulin siis häälega Viljandisse. kusjuures enne mind oli veel üks paar ja üks noormees hääletamas. kuid peale sain mina esimesena! otsustavaks faktoriks sai see, et juhi kõrval istus mu esimese klassi klassijuhataja :D ja roolis tema poeg, kelle sünnipäeva ma alati tean. see oli tore kokkusattumine ja sain ilusti linna nendega. siis jala vaksalisse, kust sain juba kahe noorpaariga koju. kui mul varem oli "kolmas ratas vankri all" või "viies ratas vankri all" tunne, siis nüüd lausa "seitsmes ratas vankri all".
eile õhtul grillisime veidi, sai sauna ja niisama rahulikult oldud. täna käisin linnas Tuleviku mängul. läksin häälega, ja peale võttis mind... Tuleviku peatreener M.Lelov!!! ta ju elab Pärnus. ma olin esimene hääletaja, keda ta peale on võtnud ja mind "päästis" mu Tuleviku sall. oli tore 12km sõit =) enne mängu kohtusin ühe Prantsuse vanapaariga, kes käisid Trepimäe juures oleva maja juures, kus tolle mehe ema sündinud oli. neil olid sellest majast vanad pildid ka kaasas :D nii armas lugu. hea, et ma peatusin ja juttu tegin.
mäng ise oli hea ja ilus ja rahuldav, kuni üleminutiteni. Lelov ootas neid, et teha strateegiline vahetus, kuid jäi sellega veidi hiljaks, kuna kalju uus elevandiluuranniku mängija koksas selle ühe värava ära, ja jättis meid pahastena ja tühjade pihkudega. see üks punktki libises käest. oli väga valus kaotus!!! ja kusjuures Kulal oli enne seda sajane võimalus, mille ta vv-le sülle lõi. kui ise ei löö, lüüakse sulle. jalgpalli murphy seadus. ja nagu veel meie kaotusest vähe oleks, said kaks lähikonkurenti ka võidud kirja. praeguses tabeliseisus me peame taha vaatama ning punktivahed on nüüd väga vaikesed. tuleb pingeline hooaja lõpp, kuid seda enam on põhjust mängudele minna! järgmisena juba teisipäeval Paides. väikest lohutust pakkus Arsenali võit ja mänju käest lastud võit, tulemuseks viik, samuti üleminutitel.
esmaspäeval peaks arsti juurde minema.
3 comments:
vaat siis mida kõike ma sel ööl maha magasin...
sõna otseses mõttes!
tead, see on tegelt natuke eduelamus mulle - pärast teada saada, et ma midagi maha magasin. sest see tähendab, et järelikult ma tõesti suutsin hästi magada ja hästi magamine on ju tore
Post a Comment