tänase päeva tulemusena olen ma taas vähem luuser ja tunnen end tubli tudengina! suurem projekt aga alles ootab trükkimist.
eile aga Helen kahjuks tartusse ei jõudnud, mingi ootamatu koosolek ühe ta tööga seoses. polnud hullu, ma läksin ikkagi. istusime seekord Illegaardis esimeses ruumis, tavaliselt oleme tagumises istunud ja olin seal juba harjunud. nii et kogu see siiberdamine seal ekraani ja minu vahel eile käis ikka jubedalt närvidele. ja mingi aktiivne seltskond istus ka täpselt ekraani ees oleva laua taga ning kui nad sealt siis püsti tõusid, oli pool ekraani kaetud. eriti närvi ajas see siis kui mängus mingi põnev olukord või rünnak oli.
mängu enda kohta ütlen nii, et ei tundnud arsenali äragi eile. rünnakud olid aeglased, ääri ei kasutatud peaaegu üldse nii nagu peaks ja normaalne on, väravale peale ei julgenud ka keegi lüüa. man of the match oli kindlasti väravavaht Almunia, kes oskas ikka õigel ajal õiges kohas mitmel korral olla ja nii imetõrjeid tegi. ilma tema tüüta oleks manu päris suure skooriga eilse mängu võitnud. õnneks siiski vaid ühe väravaga, mis oli ilus sooritus - ühe puutega õhust ja välisküljega. kordusmäng arsenali kodus otsustab kõik, järgmisel teisipäeval. seda mängu vaatan ilmselt tallinnas, kuna siis on mõned Taize vennad Eestis ja toimub ühine palvus ning siis ehk läheme koos Heleniga seda Nimetasse vaatama. plaan on vähemalt praegu selline ja tundub tore olevat.
täna ootab ees retk õmbleja juurde ja siis lastega kokkusaamine. seekord Veerikul, varem oleme alati Ihastesse kogunenud.
No comments:
Post a Comment