Saturday, January 17, 2009

elu on elu

oi jummel, kui veider päev mul täna oli...

aga enne eilsest! teen lühidalt. kui me siin kõik oma töö lõpetasime õhtul kella 10 paiku, läksime kõik valgesse majja Larsi sünnipäeva tähistama. Kristinat ei olnud, ta praegu Oslos. meil oli tõeliselt hea kook, kuid ega seda eriti palju ei mahtunud. nimelt oli tegu kuuma šokolaadikoogiga, mille vedel osa pannakse jäätise peale. ja see oli niiiiii nämma! ning Ingeborg (perenaine) luges meile Puhhi juttu sellest, kuidas Iiahil sünnipäev oli ning Puhh talle tühja meepoti ja Notsu katkiläinud õhupalli kinkisid. perenaine on suur puhhi sõber ja ekpert :) ja ta mehel Sigmundil on Puhhiga samal päeval sünnipäev. kas keegi teab, millal see on?

läksin mina esimesena magama, võtsin kassi ka kaasa. seekord oli juba kitsam, kass ei olnud jalutsis vaid kohe täitsa kõhu juures laiutas. aga tore ikkagi. ma näen viimasel ajal veidraid unenägusid. paar ööd tagasi nägin et sain lapse, eile nägin Barbie't ning jalgpallureid unes ja mingit jahti olen näinud. Ingeril on oma teooria, miks nad mul nii veidrad on...

ja täna. on olnud tõeline up-and-down päev. pärast palvust tulin oma õlakoti juurde valuvaigisteid võtma ja mõtlesin et käin enne hommikusööki kiiresti netis ära ja vaatan kirju. ühte olulist kirja nägin, vaatasin vaid pealkirja ning lükkasin selle lugemise hilisemaks. aimasin, mis selle sisu on ja seega ei lugenud kohe. pärast hommikusööki tulin siis seda lugema (lahkusin seltskonnast, kui ma jälle midagi aru ei saanud, sest ma ei saa veel norra keelest nii hästi aru). lugesin siis. ja hakkasin veidi aja pärast vastama ka, kuid kui olin vaid tervituse jõudnud ära kirjutada, tuli Lillian mind tööle kutsuma.
tööga on siin nii, et mul on pidev hirm et ma teen midagi valesti või ei tee piisavalt. eile näiteks, kui olime Larsiga wc-d ära koristanud, mainis ta, et võib-olla aitame teisel Ingeborgil (mitte perenaisel) tube korda seada. ja nii mulle näidatigi, kus vajalikud asjad on ning asusin tööle. mingi tunni või rohkem aja pärast tuli perenaine ja imestas, et mida ma teen. tundsin end halvasti... mul oli veel viimane tuba teha ja siis läksingi kööki, kus pidin Lillianiga süüa tegema koos. seal oli Inger, kes imestas et kus ma küll olnud olin. tema kartis, et ma olin metsa läinud ja jala murdnud ning seega hädas (armas iseenesest, et ta nii muretses). kuid rohkem pahandust sellest minu "kadumisest" olemisest ei tulnud.
täna aga oli perenaisel eriti kiire, kuna mingi paar tuli oma vanematega siia vaatama, kas siin saaks pulmi pidada, kuna pruut ei ole siin kunagi käinud ja nii tuldi tsekkima. seega oli tal nii kiire ja veidi närvis ka, et kõik ikka tehtud saaks. ja mulle ei sobinud see närvilisus. hakkasin mina porgendeid riivima, kui ta söögitoast tuli ja küsis "what are you doing?" ja jälle hakkas mul paha, et no mida muud ma ikka teen! selgus, et ta soovis, et need masinaga salatiks tehtaks. ja siis pidin taas ühe valuvaigisti võtma. aga nalja saab siin ikka palju noortega :D

teisipäeval on meil: minul, Lillianil ja Ingeril korraga vaba päev :P jeeei! ja oleme juba mõelnud et mida teha. üks mõte oli metsa suusatama (nagu ma praegu ei suusatakski!) ja pärast sauna minna. see oleks küll lahe! ja muidugi tahaks ma Erikule tagasi kirjutada. sain eile talt huvitava kirja ja kuna muul ajal eriti vaba aega pole või ma selle netis ja "New Mooni" lugedes mööda veedan, siis üritan teisipäeval tubli olla ja kirja ka valmis saada.

aga elu läheb edasi, oma tõusude ja mõõnadega, murede ja rõõmudega...
tegelikult olen siin väga õnnelik. Lars juba pahandas täna, et miks kõik toredad ja naljakad eestlased siia ei võiks jääda (ehk siis mina ja Tiina, rohkem eestlasi pole siin veel käinud). ja Lars ilmselt proovib mingi aeg ka kama ära. enne kui see otsa saab :P

2 comments:

Kertu said...

Ära muretse nii palju :) Kuigi jah, uues ja võõras kohas on alati alguses tunne, et teed kõike valesti ja teised mõistavad sind seetõttu hukka - väike paranoia :D Aga ma usun,et sa meeldid väga kõigile ning keegi sinust halvasti ei mõtle. Igaühel on oma probleemid ja mõtted ning võibolla vahest nad tunduvad liiga närvilised või ütlevad kogemata midagi, mis võib veidi solvata. Tegelt nad nii ei mõtle, ma usun :)

flat spoon girl said...

ma tean seda, kallis! aga aitäh innustuse eest :D pealegi enamuse ajast nad ütlevad kohe, kui ma midagi valesti teen, kuid alati ei ole see võimalik. eks nad ise ka naeravad selle peale ja ma ise võtan ka huumoriga seda, sest olen ju blond :D