ja mina veel arvasin, et elu on ilus. tegelikult ongi, aga mitte alati. eile õhtul keeras ikka täiesti ära! nii, et lausa nutma ajas. ja täna hakkas sama jama pihta, sama jutt ja nutt takkajärgi. raske on. aga see asi peaks osaliselt lahenema täna õhtul. lõplik lahendus võib tulla aga alles paari nädala pärast.
eks elu on näidanud, et kõige lähemal elav laps on suurim murekoorem ja süüdistuste sihtmärk, kõige kaugemad aga suurimad kukupaid. olen seda sama olukorda näinud oma vanaema ja tema kolme tütrega.
nii olengi ma suht segaduses ja häiritud praegu. ja ma ei tea mida teha, mida öelda, kellele öelda. selle pärast lülitasin telefonigi välja. sest ma ei tea. ega see olukord mind õnnelikuks ei tee. sest ma tean, et ma pole ainuke kes selle pärast nutab.
raske on nende emadega. aga muidu nad ei oleks ju emad ka.
3 comments:
Kallike, olen mõtetes sulle toeks
aitähh, sest olukord läks täna õhtul veelgi keeruliseks!
kallis MAris, kui valus mul on lugeda, et sul raske on. Loodan, et asjad lahenevad..ja olen õhtuti hiljem skypes ka(marili9) kui rääkida tahad.
kkallistan ja hoian pöialt
Post a Comment