Täna ei ole lihtsalt minu päev! Üldsegi mitte.
Algas see päev kolmveerand kaheksa, et ma õigeks ajaks koosolekule jõuaks ikka. Päeva algus oli ilus, tõusev päike ja hea uni oli ka öösel. Koosolek oli, erinevalt eilsest, pooleldi norra keeles ning päris normaalne. Hommikust sõime kõik toimkonna inimesed siin üleval ja külalised all “laudas”. Pärast oli veel eraldi koosolek neile, kes lastega tegelevad, et ei tekiks olukorda kus kaks või rohkem gruppi ühte tuba tahaks kasutada. Minul ei olnud seal tegelikult midagi teha, kuna meie oleme laste mängutoas. Läksin aga ikka kohale, kuid sellest ei olnud mulle mingit kasu.
Hommikupoole on lapsi vaja hoida kaks ja pool tundi. Õnneks kaks last magasid terve selle aja, nii et meil oli vaid väike, peaaegu aastane Johannes hoida. Pidime talle silmarohtu panema, veidi süüa andma ja mängima. Päris kerge... selle aja jooksul jõudis aga mu kaas-lapsehoidja mind nutma panna. Sain teada, et tema arvates olen ma temaga suheldes ebaviisakas olnud siin olles. Näiteks kui ta on midagi lambist küsinud, siis olen ma imestanud, et kust selline küsimus tuli. Ja see minu küsimine on talle ebameeldiv olnud, kuid ta väljendas seda nii nagu ma oleks iga kord seda talle nähvanud. Tegelikult olen seda alati naljaga küsinud, enda arvates. Olen lihtsalt mina ise olnud. Ja täna tuli üks mees meie juurde ning jõudsime jutuga selle juurde, et ma Meie Isa palvet eesti keeles loen alati. Tom arvas, et ta võiks seda lindistada, mu kolleeg aga oli arvanud et ma seda norra keeles teen. Ja ma küsisin tõesti üllatunult, et miks ma peaks seda küll norra keeles tegema? Ja võttiski nii vähe, et see vimm, mis oli kogunenud, lahti pääseks. Ja see, et ta minu kohta “rude” ütles, oli mulle nii ebameeldiv üllatus, et võttis pisarad täitsa lahti! Saime aga siis veidi sellest rääkida ning nüüd ma valin hoolikalt, mida ma temaga suheldes ütlen. Hea, et ma teada sain, mida ta minust arvab. Aga tõesti, ma ei ütleks enda kohta küll ebaviisakas või karm.
Tom on aga päris lahe tegelane, rääkisin temaga eile õhtul ka. Kui varem olen kohe küsimise peale öelnud, kust tulen, siis seekord palusin arvata. Ta ütles, et mu inglise keel on liiga hea selleks et ma USA-st oleksin :) ja ma näen põhjamaine välja ning seega pakkus ta hollandit, islandit, soomet, venemaad, läti-leedut ja lõpuks siis õige variandi.
Täna käisin esimest korda siin olles pannkoogimajakeses. Paljudele oli see üllatuseks, et ma olen siin juba kuus nädalat olnud ja pole sinna ikka veel jõudnud! Läksime autoga, sest see on mingi 3-4 km kaugusel. Sigmund oli juba seal kokkamas, suur hunnik pannkooke juba ootamas mind ja Lilliani, et need suhkruga katta ning küpsetuspaberisse pakkida. Mina sõin mingi 4-5 neid, aga üle jäi ka päris palju. Varsti tulid ka külalised ning said nautida sooje pannkooke ning tassikest juua. Paljudel olid ka pulgakommid käes, pulgakommi-puu otsast, mis siin lähedal kasvab.
Õhtune lapsehoidmine oli veidi üle tunni aja, kuid väike neiu Naomi magas jälle, seega olid meil poisid, kaheksa-kuune Olve ja Johannes, kuid J ema oli ka sealsamas, kuna ta kolmene poiss mängis ka seal. Olvel oli vaja varsti mähkmeid vahetada, kuid õnneks tuli ta ema just õigel ajal et seda ise teha.
J täna õhtul pesen veidi nõusid ning saan varsti magama minna. Olen suht pool päeva haigutanud ning pannkoogimajakeses olev suits tegi silmad valusaks. Ka pea valutab veidi. Saaks see päev juba kiiremini läbi... Päeva parim osa oli see, kui sain Lillianiga rääkida, ja nalja teha. ma ei väsi kordamast kui tore ja hea ja lahe ta on!!!
Täna ei tohiks küll uinumisega probleeme tekkida. Hommikul siis jälle kolmveerand kaheksa üles.