nagu arvata võite, ei ole see nö tsirkus veel läbi mu Norra laagri suhtes. lootust aga on, et saame kõik septembri alguses maha istuda ja rääkida ausalt ning näost-näkku asjad selgeks. kuna peamiselt on pahased mu peale mõlema tüdruku vanemad (vähemalt emad, nagu ma olen aru saanud), laste arvamuse kohta mul andmed puuduvad, siis vaatasin ükspäev, mida mu lapsed mulle laagri viimasel ööl tehtud Message Booki kirjutasid. Kerli: sa oled tore liider! Kati: sa oled parim liider! Henry: sa oled maailma parim liider! ja Matu: ma ei viitsi enam kirjutada =)
teised lapsed-liidrid-jcd ja staffid mainisd ka rohkem kui kümnel korral (selguse huvides olgu mainitud, et ma lugesin ära), et ma olen hea liider. paar tsitaati: Jordaania liider Christina kirjutas, et imetleb mu liidrioskusi ja et ma sain Katiga väga hästi hakkama; Norra JC Mathilde kirjutas, et ma olen suurepärane liider ja mu lapsed on õnnelikud; Hollandi staff Chris kirjutas, et iga lapsevanem võiks oma lapsele soovida minusugust liidrit; USA staff kirjutas, et kuigi tema pole kunagi liider olnud, on tal nüüd minu näol hea eeskuju olemas. ka teised kirjutasid mu kohta muid häid sõnu, kuid need eelmainitud lähevad täpselt teemasse :)
naljakas kogu selle loo juures on see, et eelmisel suvel oli meil kohalik CISVi laager Lõuna-Eestis, kus Kati oli ka ja tema ema oli seal meie kokk. saime väga hästi läbi ja siis L. ütles mulle, et oma lapse usaldaks ta minu kätte küll. tol korral tõstis see mind korralikult kõrvust, kuid nüüd tundub see olevat vaid tühi sõnakõlks...
ma sain seal ka teiste lastega hästi hakkama, eriti nendega kellega mingeid probleeme oli. näiteks õpetasin ühe norra poisi kallistama, pugesin südamesse ühele prantsuse tüdrukule, keda ta teised delegaadid kiusasid jms.
eile sain veidi ootamatu kõne Soomest eelmise aasta laagri liidrilt, kellel märtsikuus ka külas käisin. saatsin talle eile sms-i ühe CISVi puudutava küsimuse kohta ja ta helistas mulle hiljem kodusele numbrile, kui olin linnast koju jõudnud. rääkisime mingi poolteist tundi, jagasime kogemusi, rõõme ja muresid. ja sain aru, et ma võin pea peal ka seista, kuid kui ema kuulab vaid oma lapse juttu ja teise poole oma mitte, siis ongi raske midagi ette võtta... selline tuuleveskitega võitlemise tunne on, ausõna! iagatahes ootab mind praegu ees umbes kaks nädalat ootamist ja väikest praadimist. loodetavasti on see kõik seda väärt ning asjad saavad selgeks!
üks postitus tuleb täna hiljem veel =)
No comments:
Post a Comment