Üritan olnud pikast nädalavahetusest lühikese kokkuvõtte teha.
Reedel läksime Katrega häälega Viljandist Tallinna. Vihmane ilm mõjus nii hästi, et saime suht kiiresti autodele. Kolme masinaga sinna sõitsime. Esimesega Võhmasse, kust üks väga lahe mees meid peale võttis. Hullult nalja sai temaga. Algul hirmutas mind küll ära, kui ta meil laulda palus. Kuid nüüd on väljendid 'kohanäitaja', 'koondises mängima', 'lõputöö kaitsmine' ja 'surutis' hoopis teise tähendusega :P Mäost saime kiiresti ühe väikse rekka peale ning väikese peatusega Suur-Sõjamäel saime suht stata juurde.
Seejärel käisime naiste koondise vormidega Kristiine keskuses flaiereid jagamas kahekesi. Ja üks inimene, kes kindlasti pidi selle flaieri Katre käest saama, selle ka sai, sest ta oli samal ajal seal sõbraga ringi jõlkumas. Siis sõna otseses mõttes kiirustasime joostes Eesti U-21 koondise sõprusmängule Norraga Kadrioru statale, saime õnneks Larsi autoga tasuta sisse. Meie ees istusid Taska, Kaste, Mikk Silla, Koppel ja karkudel Võtti, Taar istus ka tribüünil. Tuleviku mängijatest said mängu Jevdo, Ats Sillaste, Jahhi, Naris, Froll, Rass ja Veis. Ka A-koondis tuli mängule ning klassvend Klavan tundis mu ära :) Olen ju tema koondisemänge nii palju vaatamas käinud. Tore, et ta mind veel mäletab. Põhikoolis kirjutasime tundides jalka-teemalisi kirju vahest. Flora fännitarid olid ka kohal ja ajasin nendega juttu veidi. Nunsad!
Pärast mängu saime Larsiga kesklinna ja võtsime trammi stata suunas. Olime peaaegu kohal, kui üks eksinud leedukas meilt abi palus. Otsisime koos talle vajaliku maja üles ja saime ise edasi minna Katrega. Sain Helenilt korterivõtmed, et me sinna saaks minna. Ta ise ei tulnudki ööseks, kuna rohkem magamiskohti tal korteris ei ole kui kaks.
Pidasime väikse pikniku seal maha ja läksime tuttu. Ärkasime ja raadiost Raku juttu kuulates läksime taas statale, et siis juba neljakesi samu flaiereid Kristiine ja Viru keskusesse jagama minna. Koondise vormid tõmbavad ikka päris palju tähelepanu!!! Virus oli natuke nadi jagada neid, kuna seal on nii palju välismaalasi, kes väga väikese tõenäosusega oleks mängule tulnud. Ja üks paar Iisraelist jäi pidevalt meie teele ette. Algul nad küsisid meilt kus Nike pood võiks olla. Ja pärast nendega mingi 3-4 korda kokkusattumist tegime koos pilti ka. ULME!
Tänaval ja bussis vaadati meid ikka veidralt küll, kui selliste jahedate ilmadega meie vabalt lühkades ja koondisevormides linnas ringi käisime :D
Koondisemängul olin taas siis tööl stewardina. Eriti palju rahvast oodata ei olnud ning nii oli vaid pool staadionitirbüünidest lahti. Mina sain ülesandeks ühes neljast tornist passida ja mitte kedagi mööda lasta. Aga, aga, aga... üks Tuleviku mängija lipsas ikka ühe neiuga läbi ja ühe paari viis turva ise sealt mööda. Nii et suht mõttetult passisin seal neli tundi. Oi kui hea meel mul oma sulejopest oli selle ajal! Seal üleval oli ikka päris jahe tuuline, eriti külmetasid käed. Aga kui see läbi oli, sai veidi raha ja süüa! Katre läks Viljandisse ja mina taas Helen korterisse, kus sain puhata. Katrega on muidu tore ja lõbus koos olla, kuid poolteist päeva koos temaga oli päris väsitav. Enamuse ajast rääkis tema. Olen harjunud pigem kuulaja rollis olema.
Pühapäeval olin taas veidi statal (pidin Helenile võtmed tagasi andma) ja tulin häälega Tartusse. Kusjuures sõitsin sel päeval nii trolli, trammi kui bussiga :) Mis päev see eile oli, et mingid veidrad autojuhid mulle sattusid??? Esimene oli mingi 50ne mees, kes avameelitses ja tegi ühemõttelisi ettepanekuid, millele ühemõtteliselt ära ütlesin. Koselt korjasid mind peale kaks nooremat meest (peaaegu 30 olid vist), kellega sai peaaegu samal teemal sõbralikumalt lõõbitud. Eriti kuna ma rääkisin neile esimesest juhist. Siis nad üritasid teada saada mu telefoninumbrit ja mu ühikat. Kumbagi nad ei saanud! Ja kutsusid mind homme endaga Narva minema.
Kui olin autolt maha saanud, helises telefon. Esimene mõte oli muidugi see, et ega nad ju ometi... aga see oli hoopis üks kallis inimene. Kõne iseenesest oli teatud mõttes ilus ja hea. Aitäh, et helistasid ja jagasid!!!
Väike filosoofianurk taas: mõnikord peaks enne mõtlema, kus, millal ja kui kõvasti midagi öelda, muidu tulevad soovimatud kommentaarid ja vihjed. Või soovitud? Üks inimene üllatas mitmel korral, suht võõras inimene mulle ja need üllatused olid suht ebameeldivad. Ja inimeste väärtushinnangud on ikka nii erinevad, et mõnikord on raske inimestega normaalselt suhelda, kui peab laskuma nende tasemele. Õnneks ajutiselt!
Ja aru mina ei taipa, kuidas nad jõuavad! õhtust-õhtusse. Minule tundub see tühi tegevus. Aga mida mina ka tean!
No comments:
Post a Comment