Saturday, February 21, 2009

kokkuvõtteks

Mõtlesin, et peaks mingi kokkuvõtva postituse tegema oma siin Lia Gårdis. Ka see aeg on olnud nagu mõni üksik päev siin ehk üles-alla. Algus oli veidi keeruline, kuna oli nii palju uusi asju ja tegevusi ja inimesi, kuid see algus tehti mulle väga koduseks ja kergeks, sest siin on mind õnnistatud suurepäraste inimestega! Kui midagi valesti tegin, siis õpetati kuidas õigesti või efektiivsemalt teha. Ka õppisin teistelt neid kõrvalt jälgides. Siis olin juba päris vilunud ja oskasin oma ülesandeid hästi teha, sain ka teisi juhendada ning vajadusel õpetada. Sinna sekka veelgi uusi ülesandeid, tegevusi, masinaid ja inimesi. Nii et igav ei ole siin mul küll kunagi olnud! Eriti paranenud on mu kokandusoskused ja selle üle on mul hea meel! Kõik, mis on juhtunud, pidigi ilmselt juhtuma, sest kõik tükid on lõpuks oma kohale paigutunud, isegi kui see mulle alguses üldsegi ei meeldinud.
Olen juba varem kirjutanud, et aeg nagu seisaks siin paigal, samal ajal müstiliselt kiiresti möödudes. Siin on olnud nagu everlasting winter, nagu Narnia esimeses filmis :) ja seega on tunne nagu oleks siin üks pikk-pikk päev. Aga kalendrisse vaadates imestasin alati, et kuhu küll see aeg ja nädalad kaovad! Alguses mõtlein küll, et veidi naljakas, et ma tervelt seitmeks nädalaks Norra lähen ja nüüd, kui ma olen juba lõpusirgel, ei tundu see seitse nädalat üldsegi nii pikana. Siiski on nagu jaanuar ja veebruar mul sel aastal vahele jäänud... ja tagasi Eestisse lähen peaaegu nagu kevadesse.
Veebruari alguses oli väike allakäik, kui tundsin, et kuu aega siin oleks olnud täiesti piisav mulle, kui ikkagi ootas mind ees kaks ja pool nädalat. Annikeni tulekuga toimus taas tõus :) olin temaga vähe koos, vaid nädala, kuid sain paremini läbi kui mõnega, kellega olen mitu korda kauem siin koos elanud!
Muidugi olid mul siin oma lemmikülesanded või -tegevused, vähe oli neid, mida mulle ei meeldinud teha. Aga nõude pesemine ja puhaste tagasi oma kohale panemin oli tore :P ja porgandite koorimine, hakkimine, kartulite koorimine (nii masinas kui pärast iluvigade eemaldamine), plekkpurkide lammutamise masin oli lahe. Jep, olen olnud töökas nagu loom siin, ja selle üle õnnelik. Sest olen olnud väga kasulik neile.
Juba alguses oli meil väga meeldiv noorte seltskond: Inger, Lars, Lillian ja mina. Vapustavalt toredad inimesed! Käisime ju koos saunas ka neljakesi. Ja täiskasvanutega sain hästi läbi. Mingeid konflikte ei olnud, kuigi oli paar arusaamatust ja suurt tujulangust mul, mis tipnes nutuse vestlusega Kristinaga. Aga positiivne kaalub täiega üle need paar negatiivset kogemust. Ja ma olen taas enda kohta palju siin õppinud kõige selle läbi, mis siin kogenud olen. Nüüd tean, et on olemas inimesi, kellele mu huumor üldsegi ei istu!!!
Kui ma mõtlen, et need inimesed siin on mind mõjutanud nii mitmelgi moel, siis ei oska ma öelda ja ennustada, mil moel mina hoopis neid mõjutanud olen mingis suunas. Võib-olla olen istutanud neisse huvi Eesti vastu, oma veidra huumori ja naljadega hämmastanud vms. Ma ei tea, kuid loodetavasti on see mõju ikka positiivne. No Inese tunnistas, et ma olen esimene eestlane, kes talle meeldib, aga samas ei ole ta neid ju väga palju kohanudki. Nii et arenguruumi on temalgi :D

Kui detsembris-jaanuaris mult küsiti, et miks ma sinna Norra lähen, siis leidsin hea vastuse sellele: ma ei tea veel, miks ma sinna lähen, aga kui juba seal olen, küll ma teada saan! Ja nüüd võin küll öelda, et peapõhjus, miks ma siia tulema pidin, on üks tähtis inimene, keda ma juba homme näen. Mõnes mõttes alles esimest korda!
Ja ma ei kahetse midagi! Ma olen lihtsalt liiga õnnelik, et sain siin olla. Vapustav loodus, head inimesed, mu paranenud norra keel ja muidugi Jumal, kes mind kõige sellega õnnistanud on! Olen 100% kindel, et tulen siia tagasi. Tee on selge ja siia on hea tuttav tagasi tulla. Hull nostalgia tuleb siis ilmselt peale :D Suur-suur tänu siinkohal Tiinale, et ta sellest kohast siin mulle rääkis ja mingis mõttes veenis mind siia tulema! Kummaline on, et kui Tiina tuli alguses siia mõneks päevaks vaatama, mis koht see üldse on, enne kui kauemaks tuli, siis mina hüppasin kohe enam-vähem tundmatus kohas pea ees vette, tulles kohe 7 nädalaks.
Hakkan nii mõndagi igatsema, see on kindel. Eriti inimesi, kes olid minu pereks ja kommuuniks siin kaua aega. Lillian ja Lars on nii toredad inimesed ja ma loodan neid taas näha, et jälle koos naerda ja rääkida :D nad aitasid mul siin ennast välja elada ja rääkida kui oli vaja. Aitähhid ka neile!

Ahjaa, peaaegu oleks unustanud: kui ma poleks siia tulnud, ei oleks ma saanud lugeda nelja ja poolt suurepärast raamatut!!! Ja selle üle on mul hea meel, et just nii läks...

No comments: