Minu teekond põltsu algas reede hommikul häälega tartust viljandisse sõites, sain yhe veidra vene tyybi peale, kes sõitis viljandi haiglasse mingi tydrukut vaatama. Suhtlesime omavahel inglise keeles. Tal on olnud huvitav elu, viis aastat kanadas igast töid tehes. Kui viljandisse jõudsin, algas hull lumesadu. Käisin veel kodus ära, saunas ja asju võtmas.
Ööbisime samas klassis koolis kus varemgi. AGA ukse peal ei olnud mitte koguduse nimi, vaid silt “eriti rahutud” ha-ha-haa. Ega meil midagi selle vastu polnud, ausõna. Kohe näha, et meie peale mõeldi eriliselt. Avamisel mainiti ka meie klassi silti ja Marko pani meid, ilma ise seda teadmata et jutt meist, tema enda noortest, jutlusesse.
Esimese asjana näitasin enamusele meie noortest ja ka Tuleviku fännidest vapustavat A4 fotot, mille lasin teha. Yhe jätsin koju helenile vaadata, yhe v6tasin kaasa. See teine on Arti synnipäevakink. Saan selle yle anda sel laupäeval, kui meil Kalmeri juures koosolek on. Põltsus oli kaks workshopi, teise ajal saime mina, jaanus, kalmer ja maarja kokku et fännide asju arutada, peamiselt oli juttu uutest sallidest.
Meie grupiga olid kaasas Anne õed-vennad, sillamäelt, kokku oli neid 6, väga tore, et nad kaasas olid. Nad lubasid Tuleviku mänge vaatama minna, kui Sillamäel mäng on.
Yldse oli väga lahe vanu sõpru näha, üle eesti: haapsalu, tallinna, tartu, saaremaa noori. Eriti pilistvere poisse, vennad pruunid, rasmus ja taavi. Nad on nii suureks kasvanud, iga korraga järjest rohkem. Seekord ei tundnud ma rasmust ära :D
Varem tegin juttu meie hullumeelsest õhtuprogammi plaanist. Nyyd on õige aeg avaldada, mis me siis välja mõtlesime. Õigemini oli Anne selle idee autor. Nimelt, laagri teema oli “ja mis siis” ja meie tegime sellest missivõistluse. Mitte mingi tavalise, vaid meie tegelased olid Miss Tahad, Miss Viga, Miss Edasi, Miss Teed, Miss Asja, Miss Nüüd, Miss On, Miss Saab, Miss Iganes (see olin mina), Miss Parata, Miss Juhtus ja muidugi Miss Siis. Ja siis oli meil seal voor “mina ei oska” ja igayks üritas midagi teha, aga tulutult. Eriti naljakas ol isee kuidas jaanika yritas räppida, jaanika oli yldse väga naljakalt riides. Poisid olid meil kleitides või seelikutes :P ma panin kottpüksid ja jätsin meelega püksiluku osaliselt lahti, et mul ka mingi kiiks oleks. Meie nimed olid osavalt kalmeril kui õhtujuhil kysimustevooru sisse pikitud. Nii, et küsimusele eelnes missi nimi ja siis tema astus ette ja vastas ning sealt arenes see edasi. Näiteks oli sinna pandud yks lause, mida mina päris tihti olen kasutanud. Lause “mis viga, kunst ei meeldi vä?” ja siis astus kristel ette ning vastas. Üldse oli nii, et iga kord, kui kolm kohtunikku või kalmer meie nime ytles, pidime meie ette astuma ja siis oli meil assitent, kes kohale tormas ja meid tagasi ritta pani. Eriti lahe oli see enne võitjate väljakuulutamist. Aga kahel korral unustas jaanika ära, et tema kui Miss On pidi ette astuma. Selle draama eest saime põltsu nooretjuhilt Ulvilt eriauhinna :D jessikas!
Ma ise olin enne lavale astumist päris närvis. Võib-olla selle pärast, et me ise arvasime et meie missivõistluse idee on suurepärane aga rahvale ei meeldi. Aga läks hoopis vastupidi! Ja selle üle on mul väga hea meel. Eriti kui see talvelaager jäi mulle viimaseks. Vb lähen järgmisel aastal ainult õhtuprogammi ajaks, mitte terveks nädalavahetuseks. Olime igal ööl mingi kahe-kolmeni üleval ja pühapäeval oli mul juba väga raske ärgata. Vanaks hakkan jääma selliste ürituste jaoks vist.
Mõtlesin seal olles selle meie fenomeni peale. See, et meie kohal oleme, märkab igaüks. Ka tol korral, hõikasime eriti mina ja jaanus igast fraase või lauseid vahele, heas m6ttes, mitte ebaviisakalt ega nõmedalt. Just nii, nagu meile omane :P
Esimesel õhtul tundsin end eriti vanana seal noorte keskel. Aga mul on neist laagritest väga toredaid mälestusi ning seekordne andis neid veelgi juurde. Nautisin end ja teisi väga.
No comments:
Post a Comment